Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.
Your Pet, Our Passion.
Bordercollie istub mäe otsas, keel väljas.

Karjakaitsekoerad ja nende eest hoolitsemine

Lugemisaeg: 6 min

Karjakaitsekoerad, keda tuntakse ka karjavalvekoertena, on sõltumatud, vaoshoitud ja väga vastupidavad. Neile meeldib igasugune ilm ning nad armastavad sinul ja su perel silma peal hoida, ükskõik kus te ka ei viibi.

Selle tõurühma levinud koerte näited:

  • Pürenee mäestikukoerad
  • Maremma-abruzzi lambakoerad
  • Anatoolia karjakoerad
  • Komondorid

Sinu koer on karjakaitsekoer, kui:

ta on üsna sõltumatu. Talle meeldib pikutada uste ja muude väljapääsude juures, hoides samas pere ligi, et teil silma peal hoida; ta ei taha eriti joosta ega kedagi taga ajada, samuti ei huvita teda kuigi kaua mänguasjadega mängimine ega pallide kättetoomine; talle meeldib närida, kuid ta eelistab seda teha segamatult ja perest eemal, et oma maius ainult endale hoida. Kui sul on karjakaitsekoer, on tegemist suure ja jõulise loomaga, kellel on enamasti tihe topelt- või nöördunud karvastik, mis kaitseb teda loodusjõudude eest. Palaval päeval võib loom olla unine ja eelistada pidevale ringiliikumisele varjus pikutamist.

Kehaline aktiivsus ja mängimine

Karjakaitsekoera liikumisvajadus tuleneb tema talukoera päritolust. Neid koeri aretati algul aasta ringi kariloomi kaitsma. Karjakaitsekoertele meeldib õues olla ja nad luusivad ka kõige halvema ilmaga küllaltki hea meelega lagedaimate kohtade peal, s.t talv ei ole nendele mingi probleem. Külm ja märg ilm ei määra, kas su koerlasest kaaslane tahab minna aeda patrullima või lihtsalt pikutada ja vaadata, kuidas aeg voolab.

Karjakaitsekoer on väga vastupidav ja naudib pikki jalutuskäike koos sinuga, eriti nooremas eas. Jalutamise vahepeal on koer tihti rahul, kui saab veeta päeva aias lonkides ja tukastades, aga ära lase ennast lollitada – ta paneb kogu aeg tähele, mis ümberringi toimub, ja teab, kus tema nn perekari on.

Karjakaitsekoerad on kõige õnnelikumad, kui neil on palju ruumi, nii et mida suurem aed sul on, seda parem. Kui su koera liikumine on piiratud liiga väikse alaga ja tal on igav, võib ta hakata põgenemise nimel tara alt läbi kaevama või isegi end sellest läbi suruma või närima. Väikemaaomandid on karjakaitsekoertele suurepärane elukoht, sest seal saavad nad täita just neid ülesandeid, mille jaoks nad töökoertena aretati. Samuti saavad nad kinnistul ohutult ringi hulkuda, ilma et segaksid naabreid või hauguksid lähenevate võõraste peale – ükskõik kui abivalmid nad enda meelest ka ei ole.

Iseseisvalt mängimine

Karjakaitsekoer on loomuldasa sõltumatu, sest ta aretati elama õues, et kaitsta ääremaadel või mägialadel kariloomi kiskjate ja varaste eest. Erinevalt lamba- ja karjakoertest, nagu kollid, kes teevad omanikuga tihedat koostööd, jäetakse karjakaitsekoerad sageli ihuüksinda karja eest vastutama. Tänu sellele meeldibki su koerale tavaliselt ise enda meelt lahutada ja ta püsib üksi koju jäädes rahulikuna – mõtle, millist vastutust ta pidi enne kandma!

Traditsiooniliselt tuli töötavatel karjakaitsekoertel ise endale päeva jooksul süüa otsida, jahtides väikseid saakloomi ja süües raipeid. Sellele lisandus karjase pakutud lambapiim ja -juust. Kuidas sina saaksid koera toitumisvajadusi sarnasel moel rahuldada?

Kui jätad mõne tugeva ohutu maiustega täidetud mänguasja aeda, kust koer saab neid nn kodupatrullide ajal otsida, pakub see tema päeva toredat vaheldust ja sarnaneb ülesannetega, mida ta peaks töökoerana täitma. Pärast lelu leidmist arendab maiuste õngitsemine selle seest looma probleemilahendusoskust ja käpaosavust. Kuna karjakaitsekoerad on loomult vaoshoitud ja neile meeldib end ise lõbustada, siis võib väita, et tegemist on ühe rahulikema koeratõuga.

Karjakaitsekoeraga mängimine

Kuna karjakaitsekoer on loomult iseseisev, ei ole tal vaja sinuga nii palju mängida kui teistel koertel, kuid see ei tähenda, et ta ei naudiks pisukest lõbutsemist. Kui koer on alles kutsikaeas, peaks kogu pere temaga mängima ja teda treenima, sest nii tekib loomal kõigiga tugev side. Kui koer saab vanemaks, on ta vähem mänguhimuline, kuid ära muretse – selles pole midagi ebatavalist.

Noor või aktiivne koer naudib ilmselt peitusemängu mõne pereliikmega. Kui sul on rohkem kui üks karjakaitsekoer, võivad nad koos tagaajamist mängida, eriti noores eas, sest see on nendele väga vahva. Niisama tore on neid mängimas vaadata!

Emotsionaalne lähedus

Karjakaitsekoer loob oma perega maast madalast tiheda sideme ja kaitseb selle liikmeid loomuldasa – võid kindel olla, et ta on sinu jaoks alati olemas. Ära lase pead siiski norgu, kui ta oma kiindumust kergekäeliselt välja ei näita. Erinevalt teistest koertest ei tõesta karjakaitsekoerad oma armastust ja pühendumist sabaliputamise ja tuhvlite kättetoomisega. Neil on selleks oma viis, näiteks on nad iga heli suhtes valvel ja kaitsevad sind võimaliku ohu eest. Seepärast ongi neid traditsiooniliselt talukoertena peetud. Neile meeldib ohu suhtes valvel olla! Pere keskel ei taha nad harilikult mitte tegevuse keskmes viibida, vaid pigem omaette pealt vaadata, et veenduda – kõigil on turvaline.

Aseta majas ja aias strateegilistesse kohtadesse paar mugavat aset. Kõige parem, kui tõstad need kohtadesse, kust ta saab sissepääsudel, väravatel, ustel ja inimestel silma peal hoida.

Karjakaitsekoera koolitamine

Kuna karjakaitsekoeral on loomuldasa äärmiselt tugevad valveinstinktid ning ta võib võõraste inimeste ja loomade suhtes ettevaatlik olla, siis on väga oluline teda maast madalast sotsialiseerida. Lisa instinktidele koera kasv ja jõud ning saad isegi aru, kui tähtis on, et loom ei kujutaks teiste inimeste ja loomade keskel ohtu, vaid püsiks rahulikuna. Kuulekuse põhikoolitus, eriti enda juurde kutsumine, on oluline rihmata jalutuskäikudel juhuks, kui loom peaks sattuma vastakuti tema silmis millegi ebatavalise või ähvardavaga. Sina võid ju teada, et ohtu pole, kuid ustav koer tahab automaatselt tegutsema asuda!

Karjakaitsekoerad on võrdlemisi häälekad ning kui nad midagi valvavad, hauguvad nad valjult ja ilmekalt, et võimalikke kiskjaid ja ohte eemale peletada. Tänu sellele ongi tegemist heade talukoertega. Tänapäeva kodus lemmikloomana elades haugub karjakaitsekoer samamoodi iga möödakäija peale, mistõttu ta ei pruugi sobida tiheasustusega piirkonda, kus palju naabreid elab tihedalt koos. Karjakaitsekoera koolitamiseks tubastes tingimustes on abiks, kui õpetad teda pärast hoiatavat haugatust vaikima. Kui koolitad oma semu käskluse peale haukuma ning julgustad teda tegema seda teatud ajal ja kohas, tähendab see, et saad lubada tal südamest haukuda, kui see teile mõlemale sobib – näiteks õues jalutades. Kui koolitad koera haukuma ja vaikima, tähendab see, et saad tema ebasobivale haukumisele hõlpsamini lõpu teha.

Kui koer jääb mõneks ajaks üksinda koju, siis veendu, et ta on saanud enne liikuda ja tal on tegevust, et ta ei muutuks rahutuks. Igavus viib selleni, et loom otsib ise endale tegevust, milleks võib olla midagi hävituslikku, haukumine või põgenemiskatsed ukse kraapimise või närimise näol. Kui jätad ta koos maiusega täidetud mänguasjaga toakuuti, tukastab ta ilmselt paar tundi ja hoiab nii pahandustest eemale.

Karjakaitsekoer lepib tavaliselt kõigiga, kellega ta on koos üles kasvanud – kassi, teiste koerte ja kariloomadega. Võõraste suhtes kipub ta siiski sallimatust üles näitama ja ajab tõenäoliselt taga aeda eksinud naabruskonna kasse. See on veel üks põhjustest, miks on vaja õpetada looma maast madalast kutsumise peale enda juurde tulema.

Karjakaitsekoera toitumine

Paljud selle tõurühma koerad aretati töökoerteks, mis tähendas, et nad pidid olema äärmiselt vastupidavad ning suutma vajaduse korral enda eest hoolt kanda, jahtides näiteks jäneseid ja teisi väiksemaid saakloomi või süües ellujäämiseks raipeid. Kui näitad koera päevase toidukoguse jaotamisel üles leidlikkust, käivitab see tema jahiinstinktid ja hoiab looma rohkem tegevuses kui siis, kui sa annad selle talle lihtsalt kaks korda päevas kausiga ette.

Puista kolmandik koera päevasest toidukogusest võimalikult laialt murule ja peida teine kolmandik toidupalli või tühja helbepaki sisse, et ta saaks seda välja nuuskides lõbutseda. Ülejäänud kolmandiku võid jaotada kaheks eineks, andes selle loomale hommikul ja õhtul kausiga ette, et ta suhtuks sinusse endiselt kui toiduallikasse.

Kui su karjakaitsekoer sööb märgtoitu, kasuta treenimisel preemiana käepärasemaid maiuseid, kuid ära unusta neid looma päevase toidukoguse hulka arvestada. Koer peaks saama vähemalt kaks einet päevas. Põhitoidukord peaks hõlmama tema päevasest toidukogusest vähemalt poole. Teise poole võib jaotada 4–5 väiksemaks portsjoniks ja peita laiale alale, et ta saaks seda aktiivselt otsida. Ära unusta veenduda, et su prügikastid on turvaliselt raskete või lukustatavate kaantega suletud, et koer ei saaks neisse sisse murda ega jäätmeid süüa – tol hetkel võib see talle hea mõte tunduda, kuid hiljem võib see ta haigeks teha.

Looma tervise tagamiseks järgi lihtsalt koeratoidu pakendil toodud söötmisjuhiseid. Kui sulle tundub, et pärast osa toidu laialipuistamist jääb portsjon kesiseks, ära muretse. Kui koerale antakse päevase toidukoguse jagu täisväärtuslikku toitu, saab ta kõik vajalikud toitained, et tal oleks kõht täis ja tema kehaline seisund oleks laitmatu.

Selleks et karjakaitsekoer oleks õnnelik, pead arvestama tema erivajadusi. Kui need on rahuldatud, on su loom kahtlusteta õnnelik ja armastav ning naudib su seltskonda, ükskõik kuhu elu teid ka koos ei vii.