Väärika kortsulise pea, rippuvate alalaugude ja pikkade lontis kõrvadega verekoera on lihtne ära tunda. Neil on jõuline keha ja jäsemed ning nad on tõesti suured koerad! Nende lühike ja sile karv võib olla must-pruun, maksapruun ja pruun või punane. Täiskasvanud emaste turjakõrgus on 58–63 cm ja isastel 63–69 cm. Nad kaaluvad 41–50 kg.
Nad on hella iseloomuga kiinduvad koerad, kes tavaliselt saavad lastega hästi läbi ja suudavad üksmeelselt koos elada teiste koerte ja lemmikloomadega. Sõbralike koertena võtavad nad hea meelega vastu nii oodatud kui ka ootamatuid külalisi. Kodus on nad vaiksed, kuid õues võivad väga palju häält teha. Nad on perekoerad, neile ei meeldi üksi olla.
Tänapäevase verekoera ajalugu ulatub Saint Huberti kloostrini, kus „segusiuseks“ nimetatud koeri kasutati algselt huntide, suurte kaslaste või hirvede või haavatud saakloomade jälgede ajamiseks. Kui normannid vallutasid Inglismaa 1066. aastal, tõid nad kaasa ka paljud oma koeratõud. Üks neist oli Saint Huberti hagijas, kes sai tuntuks verekoerana. Täpsemalt öeldes oli tegu musta ja pruuni värvi koeraga, valgeid kutsuti talboti hagijateks. Tänapäeva verekoer ei ole enam täpselt seesama koer, kuid teda kutsutakse Belgias tänini Saint Huberti koeraks (Chien du St Hubert).
