Itaalia linnukoer on suur, tugev, lihaseline ja aktiivne lühikese ja peene karvaga koer. Neil on iseloomuliku kujuga pea, pikad kõrvad ja hästi arenenud lõualuud. Värvuselt on nad oranžid ja valged, oranžikirjud, kastanpruunid ja valged või kastanpruunikirjud. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 58–67 cm ja emastel 55–62 cm. Kaal jääb vahemikku 25–40 kg, proportsioonis koera turjakõrgusega.
Nad on intelligentsed, ustavad ja armastavad koerad, kes saavad läbi nii laste kui ka teiste koertega. Nad sobivad hästi aktiivsesse maaellu ja on hea meelega nii pere- kui töökoerad. Ehkki nad on innukad õppima ja meele järele olema, peab meeles pidama, et nad on väga tundlikud koerad. Treenima peab neid leebelt. Esimeseks koeraks või algajale koerapidajale nad hästi ei sobi.
Itaalia linnukoer on väga vana tõug, seda on mainitud käsikirjades ja kujutatud maalidel 4. ja 5. sajandil eKr. Arvatakse, et see tõug tekkis mastifi-tüüpi koera ristamisel Egiptuse jahikoeraga. 18. sajandil aretasid Itaalia jahimehed linnukoera tõu, et see aitaks jahtida, ajada jälgi ja otsida jahisaaki. Enne relvade kasutamist jahipidamises aitasid need koerad saakloomi jahimeeste võrkudesse ajada. Need koerad jõudsid Ühendkuningriiki 1980. aastate lõpul ja neid on seal tänini vähe.
