Shiba inu on tugev, keskmise suurusega spitsi-tüüpi koer (ehk tal on püstised kõrvad, paks kasukas ja keerdunud saba). Akita väiksema versioonina on täiskasvanud isaste turjakõrgus umbes 39,5 cm ning emastel 36,5 cm. Paksu ja pehmet aluskarva katab tugev ja sirge pealiskarv, mis võib olla punane, punane-seesam (punane koos mustade karvaotstega), must-pruun või valge.
Aretatud Jaapani mägedes väikeloomi peidust välja ajama ning neile jahti pidama, on shiba inu akita väiksem vorm. Tõesti, tõlkes tähendab shiba inu „väike koer“. Üks vanimaid koeratõugusid, kelle ajalugu ulatub 3. sajandisse eKr, shiba inu suri teise maailmasõja ajal peaaegu täielikult välja. Tõu päästmiseks kasutati väikest hulka koeri, kes olid suutnud üle elada pommitamised ja taudiepideemia.
Valvel, aktiivne ja sõbralik jaapani shiba inu võib olla üsna iseseisev ning tihtipeale tugeva jahiinstinktiga. Varajane ning põhjalik sotsialiseerimine on hädavajalik, eriti selleks, et aidata neil teiste koertega läbi saada. Tõu omapärane tunnus on nn shiba karje – kiljuv hääl, mida ta teeb siis, kui on erutatud või ärritunud.
