Your Pet, Our Passion.
Pärsia pikakarvaline kass mobiil

Pärsia pikakarvaline kass

Pärsia pikakarvaline kass on keskmist kasvu turske loom, kelle pea on kehaga võrreldes massiivne. Pea on ümar ja lai, väikesed kõrvad laia vahega, koon on tömp. Säravad silmad on suured, ümmargused ja erksavärvilised. Lühikesed jämedad toekad jalad lõpevad suurte ümmarguste käppade ja tupsuliste varvastega. Saba on lühike ja kohev. Karvastik on pikk ja külluslik tänu tihkele ja pehmele aluskarvale. Pärsia kassidel esineb väga palju värvitoone ja kasukakirju.

Vajalik teada
  • Rahulik kass
  • Sõbralik, ent iseseisev kass
  • Vaikne kass
  • Suuremat ja turskemat tõugu kass
  • Vajab hoolitsemist ülepäeva
  • Allergiaohutu tõug
  • Tahab mingil määral õues käia
  • Võib vajada lastega harjutamist

Iseloom

Pärsia pikakarvalised kassid on rahulikud ja südamlikud. Need tasased kassid ei ole nii aktiivsed kui mõned lühikarvalised tõud. Neil pole midagi selle vastu, kui nad jäetakse üksinda ja on pere ainsa kassina eluga üsna rahul. Pärsia kass võib rahumeeli niisama istuda ja lihtsalt ilus olla.

Päritolu

Päritoluriik: Türgi ja Pärsia

Esimesed Pärsia kassi eelkäijad toodi juba 17. sajandil Pärsiast Itaaliasse või Türgis asuva Angora (tänapäeva Ankara) kaudu Prantsusmaale. Sel ajal olid Pärsia kassid halli kasukaga, Angorast pärit loomad aga valged. Nende pikakarvaliste kasside järeltulijad jõudsid 19. sajandil viimaks Briti saartele. Varased Pärsia kassid erinesid paljuski tänapäevastest näitusekassidest: nende näod olid pikemad, kõrvad suuremad ja kehakuju sihvakam. Pikaajalise valikulise aretusega on loodud jässakama keha ja lamedama näoga kassid, nagu me neid tänapäeval tunneme. Kasukas pole mitte üksnes pikk, vaid ka väga paksu aluskarvaga ja selle korrastamine nõuab omanikult palju aega ning vaeva, sest kass ise ei suudaks karva vildistumast hoida.

Pärsia pikakarvaline kass võib elada 10–12 aastat. Sellel tõul esineb palju terviseprobleeme. Tömbima peakuju ja koonu tõttu võib lõualuu deformeeruda, mis võib tuua kaasa hambahaigusi ja probleeme söömise-joomisega. Väikesed sõõrmed ja liiga pikk pehme suulagi võivad tekitada suuri hingamisraskusi. Kuna pisarakanalid ei kulge loomulikult, siis silmad vesitsevad ja teevad näo pidevalt märjaks, mis omakorda võib põhjustada ärritusi ja löövet. Suhteliselt lame nägu suurendab ka silmahaiguste riski. Pärsia kassidel võib esineda geen, mis tekitab neerudes tsüste ja lõpeb neerupuudulikkusega (autosomaalne dominantne polütsüstiline neeruhaigus). 1990. aastatel, kui ilmusid sõeltestid, avastati seda haigust uuringu käigus rohkem kui kolmandikul Pärsia ja eksootilistest lühikarvalistest kassidest. Aretajad püüavad praegu testide abil probleemi kõrvaldada. Kassipoega võttes tuleks alati paluda aretajal näidata PKD-testide tulemusi. Pärsia kassidel võib tavalisest sagedamini esineda hüpertroofilist kardiomüopaatiat (südame vaheseina paksenemine). Sarnaselt teistele pikakarvalistele tõugudele võib ka Pärsia kassidel tekkida mõni naha seeninfektsioon, näiteks pügaraig.

Iga kass on ainulaadne, igaühel on seoses toiduga oma eelistused ja vajadused. Samal ajal on kass lihasööja, kelle toit peab sisaldama 41 kindlat toitainet. Nende toitainete vahekord erineb olenevalt vanusest, eluviisist ja üldtervisest. Arusaadav, et kasvueas energiline kassipoeg vajab teistsuguses vahekorras toitaineid kui passiivsema eluviisiga eakas loom. Lisaks tuleb looma ideaalse kehavormi säilitamiseks jälgida söötmisjuhendi järgi toidu kogust ja arvestada kassi maitse-eelistusi (märg- või kuivtoit).

Pärslast peab iga päev sugema, et tema pikk ja paks kasukas ei läheks vilti ega sakri. Kui see peaks siiski juhtuma, ei jää muud üle kui kass täielikult ära pügada ja lasta karvadel tagasi kasvada. Tähelepanu tuleb pöörata ka silmadele ja tagumikule. Neid tuleb plekkide vältimiseks iga päev puhastada. Pärslase silmad kipuvad vesitsema, nii et silmanurki ja ninakülgi tuleb pidevalt puhastada. Kassi tagaosa ja saba karvu tuleb hoolikalt puhastada sinna takerdunud väljaheidetest, et vältida karvkattes plekke ja ebamugavaid klompe. Regulaarne sugemine aitab eemaldada lahtisi karvu, et neid satuks vähem kassi organismi, kuna karvapallid on Pärsia kassidel levinud probleem. Nii nagu kõiki kasse, on ka teda soovitatav korrapäraselt vaktsineerida ja teha talle parasiiditõrjet.

Kuigi see kassitõug ei sobi lastega kõige paremini, on iga kass erinev ja õige harjutamise abil võib ta suuta lastega peres elada.