Miniatuurne on kõiges muus peale suuruse tavalise bullterjeri moodi. Täiskasvanud miniatuurse bullterjeri turjakõrgus on umbes 35,5 cm ja kaal 11–15 kg. Ta on lihaseline, jõulise välimuse ja munakujulise peaga koer. Lühike karv võib olla eri värvikombinatsioonides, sh valge, must, laiguline, punane, kollakaspruun ja kolmevärviline. Vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit.
Miniatuurne bullterjer on tuntud külgetõmbe poolest inimeste suhtes ning nad on lõbusad ja innukad, kuigi võivad olla kangekaelsed, kui neid sobivalt ei motiveerita. Ta võib olla küll väiksem kui standardne bullterjer, kuid ta ise sellest küll aru ei saa, olles julge ja energiline. Tegemist on suure koeraga väikeses kehas ja teda ei hirmuta suured koerad, kui ta nendega vastamisi peaks sattuma. Varane ja põhjalik sotsialiseerimine on eriti oluline, samuti rihma otsas jalutamise treenimine, sest talle meeldib vedada.
19. sajandi algul valiti pisemad bullterjerid aretamiseks, et aretada miniatuurne bullterjer, kes oleks nii rotipüüdja kui ka seltsikoer. Suurem bullterjer osutus siiski populaarsemaks ja huvipuudus pisema bullterjeri vastu 20. sajandi alguses viis selleni, et kennelklubi eemaldas selle tõu 1918. aastal registrist. Õnneks hoidsid pühendunud tõuentusiastid selle tõu elus ja klubi moodustati 1938. aastal.
Tõu levinuim tervisehäda on kurtus, mida kõige sagedamini esineb valgetel bullterjeritel. Koeri saab kurtuse osas juba noorena testida. Esineda võib ka pärilikke neeruhaigusi ja südamehaigusi ning üsna tihti tekivad nahahaigused.
Päevas on miniatuursel bullterjeril vaja vähemalt tund aega tegevust, kuid nad on võimelised ka palju rohkemaks, kui suudad seda pakkuda.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Nende lühike karv on karmi tekstuuriga ja läikiv. Talvel võib neil olla ka pehmem aluskarv. Karv vajab minimaalselt hooldust – kiirest harjamisest kõige rohkem korra nädalas piisab. Kui koer vahetab karva, pead kammima tihedamini, kaks või kolm korda nädalas, et eemaldada surnud karvad ja hoida oma vaibad, riided ja sisutus puhtad.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
