Hiina harjaskoera on kahte tüüpi: karvutu (karvatutid pea peal, jalgadel ja sabal) ja nn puudritups (powderpuff), kellel on nii alus- kui ka pealiskarv, mis on pikk ja pehme. Tõul on kaks keretüüpi: peene luustikuga kergem tüüp ja raskem jässakas tüüp. Täiskasvanud isase ideaalne turjakõrgus on 28–33 cm ja emasel 23–30 cm. Täiskasvanud koer ei tohiks kaaluda üle 5,4 kg. Karvakatet esineb eri värvides ja kombinatsioonides.
Hiina harjaskoera täpne päritolu pole teada, kuid arvatakse, et nende esivanemateks on Aafrika karvutud koerad, keda hiinlased ristasid kääbuskoertega, saades tulemuseks väikese karvutu seltsikoera, keda olevat pidanud kuninglik Hani dünastia ja keda kasutati varanduse valvamiseks. Tõugu kasutati ka niisama valvekoerana. Hiina meremehed võtsid tõu endaga merele kaasa, kus suuremat tõugu hiina harjaskoerad aitasid laevades rottide arvukust kontrolli all hoida. Maadeavastajad leidsid 16. sajandil selle tõu esindajaid Mehhikost ja muudest Kesk- ja Lõuna-Ameerika osadest.
Hiina harjaskoeral on eelsoodumus nahaprobleemide ja päikesepõletuse tekkeks. Nagu teistegi väikeste tõugude puhul võib neil esineda põlvekedra ajutist paigaltnihkumist (patella luksatsioon) ja neid võivad kimbutada pärilikud silmahaigused, mistõttu on soovitatav nende silmi kontrollida.
Olles väike tõug, ei vaja Hiina harjaskoer palju tegevust – 30 minutit päevas peaks olema piisav.
Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Nn puudritupsu tüüpi koera pikk kasukas vajab hoolitsemist 1–2 korda nädalas. Karvutut tüüpi koeral tuleb kammida saba, sokke ja pead. Kui koera nahk muutub kuivaks, tuleb seda niisutada. Nahka tuleb ka päikese eest kaitsta, vältimaks päikesepõletust. Karvutu geen seostub ka kehva hambumusega, mistõttu pole haruldane, et karvutul tüübil puuduvad mõned hambad.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
