Pikakarvaline kääbustaks on pika keha ja lühikeste jalgadega üpris madal koer. Vaatamata on väiksele kasvule on taks sellegipoolest lihaseline ja tugeva kehaehitusega, sügava laia rinnaku ning jõuliste esijäsemetega koer. Tal on kaunis, pehme ja sile kasukas, mida on mitut värvi (vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit). Täiskasvanud kääbustaks kaalub 4,5–5 kg ja on ligikaudu 12–15 cm kõrge.
Pikakarvaline kääbustaks võib olla väga iseseisev ja vajab lahket, järjepidevat ning kannatlikku koolitamist. Varajane sotsialiseerimine on taksile vajalik, et ta harjuks laste, võõraste ja teiste loomadega. See tõug kiindub oma peresse ja tavaliselt ühte neist üsna sügavalt, kuid võõraste suhtes võivad nad olla umbusklikud. Kolmest karvkattevariandist on pikakarvalised kääbustaksid kõige sõbralikumad.
Takside päritolu ulatub 15. sajandi Saksamaale. Siiski on taksi meenutavaid koeri kujutatud juba iidses Egiptuse ja Mehhiko kunstis ning sarnase koera säilmed leiti Itaaliast laevavrakist, mis pärines esimesest sajandist pKr. Saksa tõustandard pandi paika 1879. aastal ja tõuklubi rajati 1888. aastal. Taksid tõi Suurbritanniasse prints Albert ning nad kogusid 19. sajandil Suurbritannias ja Ameerikas populaarsust. Kääbustakse kasutati tuhkrute asemel jäneste urgudest välja ajamiseks.
Takside levinuimad terviseprobleemid on seotud nende kehakujuga, mistõttu neil on eelsoodumus selgrooprobleemide tekkeks. Südamehaigused on selle tõu puhul ka üsna levinud. Nagu paljude teiste tõugude puhul, esineb ka taksidel pärilikke silmahaigusi, seepärast tuleks tõuaretusel kasutatavaid koeri regulaarselt kontrollida.
See koer vajab päevas vähemalt poolt tundi tegevust. Tuleb jälgida, et ta kuuletub tagasikutsumise käsklusele, enne kui ta rihma otsast lahti lastakse, kuna taks võib jahiinstinkti tõttu joosta lõhna või saaki taga ajades minema. Unustada ei tohi ka seda, et pikakarvalised kääbustaksid aretati urukoerteks, mistõttu võivad nad end aia alt läbi kaevata, seega tuleb kontrollida aia turvalisust.
Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad energiat kiiresti. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja korraga väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal peamisi toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Pikakarvalisi kääbustakse tuleks vähemalt kord nädalas korralikult harjata ja kammida. Käpapatjadevahelist karva tuleks vajadusel kärpida. Koera kõrvad tuleks puhtana hoida, kuna lontis kõrvadega koeri kimbutavad kõrvahaigused suurema tõenäosusega. Kuigi taksid ei armasta süües väga lödistada, võib toit sellegipoolest nende pikkadesse kõrvadesse kinni jääda, mistõttu tuleb neid vajadusel puhastada.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
