Tegemist on lühikese tõuga, kellel on pikk koon ja lühike sile kasukas, mis on valdavalt valge, kuid esineda võivad pruunid, mustad või mõlemat värvi märgised. Tema üldmulje on ühtlane ja elegantne ning ta paistab tugev, kompaktne ja tegutsemisvalmis. Täiskasvanuna on siledakarvalise foksterjeri turjakõrgus 39 cm või vähem ning kaalub 7,5–8 kg (isased) ja 7–7,5 kg (emased).
Siledakarvaline foksterjer on sageli südikas ja julge tegelane, kes ei karda midagi, kuid teda ennast ei peaks ka kartma, kuna ta on sõbralik koer, eriti omanikega. Nagu nende päritolu järgi arvata võiks, meeldib neile koertele kaevata, seega peaks aednikest omanikud vaatama, et väärtuslikumad taimed ei oleks koerale kättesaadavad. Hea mõte on luua spetsiaalne kaevamisala, kus koer saab nii palju kui soovib mänguasju ja maiustusi välja kaevata.
Tõug aretati 19. sajandil eri tõugude ristamisel, sealhulgas kasutati musta-pruuni terjerit ja bullterjerit. Siledakarvaline foksterjer aretati selleks, et nad otsiksid rebast ja ajaksid ta urust välja, võimaldades hagijatel ja ratsanikel jahi üle võtta. Teda kasutati ka kahjurite murdmiseks. Esialgu oli olemas ainult foksterjeri tõug, mida esines kaht varianti – sileda- ja karmikarvalist – ning nende kahe variandi ristamine oli esialgu tavaline. Nüüd peetakse neid aga kaheks vägagi erinevaks tõuks ja kummalgi on oma tõustandardid.
Siledakarvaline foksterjer on üldiselt väga terve koer. Nagu paljudel teistel väikestel/kääbuskasvu tõukoertel, võib ka neil esineda ajutist põlvekedra nihestust (patella luksatsiooni) ja mõningaid pärilikke silmahaigusi. Pärilike silmahaiguste esinemise võimaluse tõttu tuleb aretuses kasutatavate koerte silmi järjepidevalt kontrollida.
Aktiivse koerana vajab siledakarvaline foksterjer päevas vähemalt tund aega liikumist, kuid ei ütle ära rohkemast. Ta naudib tegutsemist – olgu selleks näriliste aiast eemale hoidmine, kaevamine või koos omanikuga koertespordi harrastamine. Jalutuskäikude ajal ajab ta taga oravaid, kasse ja muid väikesi loomi, seega tuleb teda rihma otsas hoida piirkonnas, kus on liiklus või muud ohud. Ta naudib ka omanikuga terjeritele sobivate mängude mängimist.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Neid katab lühike, sile, sirge ja tihe karvkate, mis kaitses koera sel ajal, kui ta tööd tegi. Iganädalane harjamine ja kord aastas pügamine hoiavad ta välimuse viisakana, kuid kui karvaajamine osutub probleemiks, võib teda harjata ka iga päev.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
