Saksa keskmine spits on väike, kompaktne ja pika karvaga koer, kellel on tüüpiline spitsi-tüüpi pea ning selja kohale keerduv saba. Neid esineb kõiksugu värvides ja kombinatsioonides (vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit). Koera sugu peaks paistma juba välimusest – isased on maskuliinsemad ja emased feminiinsemad. Täiskasvanud keskmise spitsi turjakõrgus on 30–38 cm ja kaal 7–11 kg.
Saksa spitsid põlvnevad otse Skandinaavia karjakoertest, nagu samojeedi koer, kelle viikingid tõid keskajal Saksamaale ja Hollandisse. Koerad levisid seejärel üle terve Euroopa ja neid ristati teiste karja-/lambakoertega, luues aluse spitsi-tüüpi koertele. 18. sajandil muutus spits brittide seas moekoeraks ja neid aretati Victoria ajastul väiksemaks, saades tulemuseks kääbuskoera pomeraniani. Tänapäeva Saksa spitsi esineb Ühendkuningriigis kahes suurusvariandis ja kennelklubi on keelanud suurusvariantidevahelise ristamise. Sellegipoolest esineb ühiste esivanemate tõttu väikest spitsi aeg-ajalt Saksa keskmise spitsi pesakondades ja vastupidi.
Saksa keskmine spits on üldiselt terve koer, kuid, nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja seepärast on oluline enne aretamist silmi testida. Tõul esineb ka epilepsiat ja ajutist põlvekedra nihestust.
Saksa keskmine spits vajab teiste suuremate tõugudega võrreldes vähe tegevust. Umbes pool tundi päevas peaks olema täiskasvanud koerale piisav, kuigi ta ei ütle ära ka rohkemast. Nad naudivad jooksmist või jalutuskäiku ning asjatavad hea meelega terve päeva aias.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Üldiselt tahab kasukas mitu korda nädalas põhjalikku harjamist, et see püsiks puhas ega pulstuks. Neid tuleks harjata vastukarva. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõrvadele ja küünarnukkidele, kus karv pulstub kiiremini. Isased ajavad karva kord aastas, emased kaks. Sel ajal toimub suurem karvaajamine.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
