Suursugune, kompaktne King Charlesi spanjel on lühike, tugeva kehaehituse ja pika siidise kasukaga, mis on sirge või kergelt laineline. Karv võib olla must-pruun, kolmevärviline (must, valge ja pruun), Blenheim (valge koos punasega) või rubiinpunane. Täiskasvanud King Charlesi spanjelite turjakõrgus on umbes 30–33 cm ning kaal 3,6–6,3 kg.
Leebe, rõõmsameelne ja armastav King Charlesi spanjel on rahuldust pakkuv seltsikoer. Ta võib olla võõrastega vaoshoitud, aga perekonda ja tuttavatesse on ta väga kiindunud. Ta saab läbi teiste koerte ja koduloomadega ning naudib ühtviisi nii noorte kui ka vanade seltskonda, aga lapsed peaksid tema juures ettevaatlikud olema, kuna tema suurus teeb ta haavatavaks juhuslikele vigastustele.
Töötavatest linnukoertest pärinevast kääbusspanjelist tehti miniatuurne vorm olemaks seltsikoer aristokraatlikele naistele ja sellest sajanditevanusest koeratüübist pärineb King Charlesi spanjel. Sellel idamaiste kääbustõugudega, nagu mops ning Jaapani chin ristatud tõul on suured silmad, kuplikujuline kolju ning lamendatud nägu, mis olid Kaug-Idast pärinevate kääbuskoerte hulgas levinud. Tema kõige kuulsam austaja oli muidugi kuningas Charles II, kelle järgi ta ka oma nime on saanud.
Osa King Charlesi spanjelite hulgas on teatatud tõsisest valulikust neuroloogilisest haigusest – süringomüeeliast. Nagu paljudel teistel väikestel tõukoertel, võib ka King Charlesi spanjelil esineda põlvekedra nihestust ning neil isenditel, kellel on väga lame nägu, võib esineda probleeme hingamisteedega.
Väikest tõugu King Charlesi spanjel ei vaja väga palju tegevust ning on rahul igapäevase pooletunnise jalutuskäiguga, kuigi ta on nõus ka rohkemaga, kui peremehel on võimalik talle seda pakkuda. Nad naudivad omanikega mängimist ning on targad koerad, kellele meeldib ka treenimine.
Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Keskmine/pikk siidine karv vajab kaks või kolm korda nädalas hooldamist, kus peab erilist tähelepanu pöörama sulgjatele karvadele (pikemad karvad) kõrvadel, jalgadel ja sabal, mis hooldamata jätmisel pulstuvad.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
