Labradorid on suured, tugeva kehaehitusega ja hea luustiku ning massiga. Neil on lai pea koos mahedate ja intelligentsete silmadega. Nende sabad on täiesti ainulaadsed, saarmasaba sarnased. Lühike, tihe karv võib olla süsimust, kollane või šokolaadi/maksa värvi. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 56–57 cm ja kaal umbes 30 kg ning täiskasvanud emastel vastavalt 55–56 cm ja 28 kg.
Labradori tõug on kindlasti peamise kolme lemmikkoera hulgas – sobib kõigile, kellele meeldib liikuda. Nad on sõbralikud, heasüdamlikud koerad, kes on kõigiga väga hellad. Nad on hea kohanemisvõimega sotsiaalsed koerad, kes suudavad teiste loomade ja lastega hästi suhelda, olles kannatlikud ja andestavad, aga seda ei tohiks kunagi kuritarvitada. Labradorid on äärmiselt lojaalsed ning neile meeldib võtta osa kõigist perekonna tegevustest. Labradorid hauguvad, et juhtida peremehe tähelepanu võõrastele inimestele, aga tervitavad neid avasüli.
Labradori retriiver ei pärine Labradorist, vaid 17. sajandi Newfoundlandi rannikult. Neid treeniti kalameestele jäistesse vetesse kalavõrke sisse viima ning 19. sajandi alguses toodi nad Poole'i sadamasse Suurbritannias. Nad olid nii ilusad, et kalamehed said inglastelt mõniteistkümmend ostupakkumist. Tõug sai kohe edukaks linnukoeraks. Krahv Malmesbury oli neist, toona St. Johni tõuna tuntud koertest lummatud ning hakkas neid aretama, pannes neile nimeks labrador (või lab).
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka labradoridel esineda erinevaid pärilikke silmahaigusi ning puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (liigesehaigused, mis võivad põhjustada valu ja liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Labradorid kohanduvad üsna hõlpsasti ajaga, mille omanik leiab temaga jalutamiseks, aga tuleb meeles pidada, et neile tuleks võimaldada üsna mõistlikul hulgal aega – paar tundi päevas on terve täiskasvanu jaoks ideaalne. Nad armastavad võrdlemisi pikki jalutuskäike koos võimalusega joosta ning rihmast lahti olles mängida. Neile meeldivad äratoomismängud ja vesi, seega vee lähedal olles tuleb hoolitseda, et koera turvalisus oleks tagatud. Neil on kalduvus ülekaalule, aga see tuleneb tihtipeale vähesest liikumisest ja ka armastusest toidu vastu.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Labradoril on kalduvus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Labradori kasukat on väga lihtne hooldada. Karv on paks ja tihe koos ilmastikukindla aluskarvaga ning seda on lihtne hooldada, harjates seda korra nädalas ning pöörates sellele rohkem tähelepanu karvavahetuse ajal.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
