Parson Jack Russelli terjer on võrdlemisi väike, aktiivne ja elav terjer. Tal on üsna pikad jalad, mis on hobustega sammu pidamiseks ideaalsed. Aga nende keha on aretatud nii, et ta saaks kitsastesse kohtadesse siseneda. Värvuselt on nad valged või suuremalt osalt valged koos pruunide, sidrunikarva või mustade märgistega (tavaliselt nähtavad peas või sabal). Täiskasvanud isaste turjakõrgus on umbes 36 cm ja emastel 33 cm. Nad kaaluvad umbes 5–8 kg.
Üldiselt on Parson Jack Russelli terjer sõbralik, pühendunud ja südamlik koer, kellel on palju isikupära. Ta võib olla heaks lemmikloomaks aktiivsele perele ning teda tuleb varases eas sotsialiseerida, eriti kasside ja teiste koertega. Aiapidajad avastavad varsti, et aukude kaevamine on üks selle koera lemmikajaviide.
Parson Jack Russelli terjer aretati 18. sajandil Devonis reverend John Russelli poolt. John Russell sündis 1795. aastal rebasejahiga tegelevasse perekonda. Ta tahtis koera, kes suudaks hobustega sammu pidada, jahikoertega joosta ning kes oleks piisavalt väike, et rebaseid urgudest välja ajada. Oxfordis õppimise ajal nägi ja otsis ta ühelt piimamehelt selleks eesmärgiks ideaalse koera. Arvatakse, et see oli esimene koer, keda tunti Jack Russelli nime all. Oma aja vaimulikuna pühendas John Russell nii kirikule kui ka rebasejahiks sobivate terjerite tõuaretusele.
Nagu enamik terjereid, on ka Parson Jack Russelli terjer üldiselt vastupidav tõug. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja seega on silmade kontrollimine soovituslik.
Arvestades, et see koer on väike aktiivne terjer, peaks ta saama palju tegevust. Neile ei meeldi miski rohkem kui pikk jalutuskäik, kus nad saavad ilma rihmata liikuda ning lõhnu üles võtta. Enne rihma otsast lahti laskmist tuleb kõvasti vaeva näha, et koer kuuletub tagasikutsumise käsklusele, kuna Parson Jack Russelli terjeril on kalduvus „valikulisele kuulmisele“.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Parson Jack Russelli terjeril võib olla kare, katkendlik või sile karv koos tiheda aluskarvaga. Vähemalt kahel korral aastas on vajalik trimmimine, mille käigus kitkutakse surnud karvad käsitsi ära. Aretaja peaks andma täielikud juhised, mida on vaja teha. Samuti on vajalik iganädalane harjamine.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
