Graatsilisel, atleetlikul ja keskmist kasvu hurdatõugu saluki'l on pehme ja sile kasukas, millel on sageli pikemad karvad jalgadel ja kõrvade küljes ning vahel ka lõua all. Siledakarvalisel saluki'l selliseid pikki karvu pole. Karv võib olla igat värvi või igas värvikombinatsioonis, välja arvatud hallikaspruunides toonides. Täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 58–71 cm, emased on veidi väiksemad. Täiskasvanud koer kaalub 13–30 kg.
Nagu enamik hurtasid, suhtub saluki võõrastesse vaoshoitult ning võib sageli eemale hoida ka tuttavatest. Ta on iseseisev ja väärikas, kuid võib olla ülitundlik ning -erutuv. Talle ei meeldi üksi jääda ning perest liiga pikka aega eemal viibides muutub ta sageli ärevaks. Endale kallite inimestega võib ta olla väga armastav.
Ühe vanima koeratõu maailmas, saluki, aretasid tuhandete aastate jooksul Araabia beduiinid, kelle jaoks koer kõrbes toitu jahtis. Mesopotaamia linnast Tepe Gawrast, nüüdsest Põhja-Iraagist, leiti arheoloogiliste väljakaevamiste käigus vähemalt 3500 aastat eKr pärinev saluki pealuu. Tõule on nimetus antud arvatavasti iidsete Araabia linnade Saluki või Seleukia järgi. Tõugu tuntakse vastavalt tema peamisele jahisaagile ka gasellikoera nime all.
