Hoolimata oma väikesest kasvust jätavad Šoti terjerid tugeva ja võimsa koera mulje. Neil on karm ning traatjas pealiskarv, pehme ning tihe aluskarv ning esileküündivad kulmud ja vuntsid. Šoti terjerid võivad olla musta värvi, nisukarva või hallikaspruunid. Täiskasvanud Šoti terjeri turjakõrgus on 25–28 cm ja kaal 8,5–10,5 kg.
Šoti terjerid on oma suuruse kohta ebaproportsionaalselt vaprad ja julged. Eemalt võib Šoti terjer tunduda tusase ning tõsisena, kuid oma perele ja sõpradele on nad lojaalsed, armastavad ja rõõmsad. Hoolimata oma lojaalsusest on Šoti terjerid iseseisvad koerad, kes vajavad treenimisel palju motiveerimist, lõbusaid tegevusi ja kannatlikkust.
Kuni 1859. aastani pole selle tõu kohta ühtegi märget, kuid just sel aastal esitleti „Šoti koeri“ puhtatõulistena, ehkki Aberdeeni terjeri nime all – piirkonna järgi, kus neid peamiselt aretati. Samas on kindel, et West Highlandi valge terjer ja Šoti terjer on omavahel lähedalt sugulased. Mõlema esivanemad pärinevad Perthshire'i Blackmounti regioonist ja Rannoch Moorist. Neid koeri kasutati, et kivide vahelt kahjureid, maa alt rotte ning küünidest teisi närilisi peletada.
Šoti terjeri enamlevinud terviseprobleemid on lõualuuprobleemid ning lihashaigus, mis põhjustab krampe. Lisaks on neil eelsoodumus teatud tüüpi vähkkasvajate, eriti põiekasvaja tekkeks. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja seepärast on oluline enne aretamist silmi testida.
Šoti terjerid pole liikumise suhtes nõudlikud ning kohanevad meelsasti etteantud tingimustega. Täiskasvanud koer peaks päevas vähemalt tunni liikuma, kuid on nõus seda ka rohkem tegema.
Väikestel koertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.
Šoti terjerit tuleb kolm kuni neli korda aastas viia elukutselise koertejuuksuri juurde, lisaks tuleb pügada tema rinda, jalgu ja pead. Nende hoolduste vahepeal tuleb koera karva regulaarselt harjata ja kammida, seda eriti suu ümbrusest habeme ja vuntside juurest, kuhu võivad koguneda toiduosakesed.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
