Miks sisaldab lemmikloomatoit suhkrut?

Suhkrut sisaldavad paljud lemmikloomatoitudes kasutatavad puu- ja köögiviljad, näiteks õun, kõrvits, porgand, bataat, tomat, herned ja spinat.

Enamik süsivesikuid täisväärtuslikus ja tasakaalustatud lemmikloomatoidus tuleb liitsuhkrutest (nt teravili, kartul ja mõned kaunviljad). Kui lemmikloomatoidus kasutatakse lihtsuhkruid (nt glükoosi, dekstroosi, fruktoosi jms), siis moodustavad need toidu metaboliseeruvast energiast vaid väikese osa.

Mõni suhkur on lemmiklooma toitainevajaduse täitmiseks vajalik. Näiteks on glükoos organismi rakkude peamine energiaallikas ja laktoos on vajalik varases arengus. Nii koerad kui ka kassid suudavad lemmikloomatoidus sisalduvaid suhkruid omastada ja kasutada. Väike suhkrukogus võib parandada lemmikloomatoidu maitset. Suhkruid kasutatakse teiste koostisainetega koos ka selleks, et anda toidule kuumtöötlemisel näiteks loomulik röstitud või grillitud toidu lõhn. Suhkrud aitavad veel pikendada lemmikloomatoidu säilivusaega, parandada selle tekstuuri või muuta see pehmemaks ja anda sellele meeldiv ja ahvatlev värv.

Lemmikloomatoidu etiketil kasutatav nimetus „erinevad suhkrud“ tähistab kategooriat, mis hõlmab eri suhkruid (nt sahharoos, fruktoos, glükoos jm). Kategooria nimetus peab olema alati mitmuses („suhkrud“), isegi kui toit sisaldab vaid üht suhkrut.

Paljud peavad suhkrut lemmiklooma rasvumise põhjuseks. Tegelikult on aga koerte ja kasside rasvumise sage põhjus liigne kalorite tarbimine. Suhkrutes on vähem kaloreid kui sama massiga valgu- või rasvakoguses. Mitte suhkrud, vaid koera või kassi rasvumus on peamine suhkurtõve riskitegur. Selle vältimiseks tuleb hoida lemmiklooma head füüsilist vormi ning toita looma nii, et tasakaalustamata ja mittetäisväärtuslik toit ei annaks rohkem kui 10% tema kalorivajadusest.