Ahvpinšer

Päritolu

Üleannetu ja naljakas ahvpinšer on üks vanemaid koeratõuge, pärinedes 17. sajandist. Tõug on pärit Saksamaalt (sks affenpinscher), sõna affen tähendab „jäljendama, narrima“ ja pinscher „terjerit“. See koeratõug on esivanem kahele teisele tõule: Belgia ja Brüsseli grifoonile. Ka nende nägu meenutab välimuselt ahvi. Ahvpinšerid võivad küll olla sama südikad kui terjerid, ent on siiski töökoerteks liiga väikesed ja neid peetakse peamiselt seltsikoertena.

Iseloom

Ahvpinšer on elav ja enesekindel, vahel raudse tahtega ja kartmatu, ent omanike vastu väga südamlik. Võõrastega kipuvad nad ettevaatlikud olema, nii et on oluline nad juba kutsikatena sotsialiseerida.

Tervis

Ahvpinšerid on üldiselt terve tõug. Nagu paljudel väikestel tõukoertel, võib ka neil esineda põlvekedra nihestust (patella luksatsiooni), probleeme puusade ja hingetoruga.

Liikumine

Ehkki pisike, on see koeratõug aktiivne ja vajab piisavalt tegevust (20–40 minutit päevas). Ta naudib mänge, mis treenivad nii ta keha kui ka mõtlemisvõimet, kuid need ei tohiks olla liiga tormakad.

Toitumine

Kääbuskoertel on kiire ainevahetus, mis tähendab, et nad kulutavad kiiresti energiat. Neil on aga väike magu, seetõttu peavad nad sööma tihti ja väikeseid koguseid. Väikestele koeratõugudele mõeldud toidud sisaldavad piisaval hulgal vajalikke toitaineid ja pisemad palad sobivad hästi väikestele suudele. See ergutab ka närima ja parandab seedimist.

Hooldamine

Karmikarvaline ja kare karvkate on kohati pulstunud ja näeb loomulikus olekus välja üsna räpane. Koera kasuka eest hoolitsemine ei nõua palju, kammimisest korra nädalas peaks piisama.

Parim koeratõug lastega perre

Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.