See koer on väikest kuni keskmist kasvu, tal on omapärane tihedalt rõngas saba ja kortsuline otsaesine. Basenji sile, lühike ja läikiv karvkate võib olla punane ja valge; must ja valge; must, mustjaspruun ja valge; hallikaspruun; hallikaspruun valgega; kolmevärviline. Vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit. Ideaalne täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 43 cm ja emasel 40 cm. Täiskasvanud isase koera ideaalkaal on 11 kg, emasel 9,5 kg.
Need koerad on ainulaadsed, sest nad ei haugu, aga nad joodeldavad, kui on põnevil. Basenji'd on väga sarnased kassidele: nad on valvsad, iseseisvad, intelligentsed, puhastavad end ise ja on pea lõhnatud ning võivad vahel isegi ronida puude ja aedade otsa. Oma pererahva suhtes on nad hoolivad, kuid võõrastesse suhtuvad ettevaatlikult. Basenji'd kipuvad teiste koertega tülitsema, seega on kohustuslik neid varakult sotsialiseerida.
Basenji'd aretati tõenäoliselt seltsikoerteks vaaraodele, Egiptuse püramiididel leiab basenji'de portreesid. Aja jooksul levis tõug Kesk-Aafrikasse, kus teda peeti, et tappa pikakihvalisi ja roorotte Kongo piirkonnas. Need suured ja tigedad rotid olid tõeliseks ohuks kohalike elanike kariloomadele ja hea jahikoer oli oluline nende elus püsimiseks. Tõug sai läänemaailmas tuntuks alles Victoria ajal, kui varased Aafrika maadeavastajad mainisid „koera, kes ei haugu“.
