Keskmist kasvu, lühikarvalised ja püstiste kõrvadega vaaraokoerad on välimuselt väga graatsilised ning atleetlikud. Vaaraokoerte kasukas on pruun või tumepruun, millel võib vahel olla valgeid märgiseid. Täiskasvanud isaste koerte turjakõrgus on 56–63 cm ja nad kaaluvad 23–25 kg. Täiskasvanud emaste koerte turjakõrgus on 53–61 cm ja nad kaaluvad 20–23 kg.
Vaaraokoer on küllaltki iseseisev, oma perekonnale ustav koer. Neil on tugev jahiinstinkt ning neil jagub jõudu jooksmaks maha pikki kilomeetreid. Kui koera pole kasside ja teiste väikeste lemmikloomadega varakult sotsialiseeritud, võib vaaraokoer neid jahisaagiks pidada. Vaaraokoerad võivad olla küllaltki häälekad ning sotsiaalse tõuna naudivad nad teiste koerte ja inimeste seltskonda.
Välimuselt vaaraokoerale sarnanevaid koerajäänuseid on leitud Niiluse orust ning leiud ulatuvad kuni 4000. aastani eKr. Arvatakse, et enne Vana-Egiptuse aega kauplesid foiniiklased hurtadega ning jätsid neid üksikutele saartele, kus koerad sadade aastate jooksul omavahel sigisid. Umbes 1000 aastat eKr asustasid foiniiklased ja nende hurdad Malta saare. Mainitud koeri hinnati nende jänesejahi oskuse tõttu ning nad said tuntuks kui „jänesekoerad“ – tänapäeval teatakse neid vaaraokoerte nime all.
Vaaraokoera kõige levinum probleem on põlvekedra nihestus ehk patella luksatsioon.
Vaaraokoer vajab palju tegevust – üle kahe tunni iga päev. Kui koer on lõhna üles võtnud, võib ta kilomeetrite viisi joosta. Ta suudab ka küllaltki kõrgele hüpata, seega peaks selle koera kinnihoidmiseks olema korraliku taraga aed. Külma ilmaga võib vaaraokoeral jakki vaja minna.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Vaaraokoera kasukat on lihtne hooldada. Teda võib harjata kummist harjamiskindaga, mis eemaldab lahtised ja surnud karvad.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
