See on elegantne ja sihvakas koer, kes näeb välja nagu tavaline hurt, aga on miniatuurne. Karvkate on sile ja läikiv ning võib olla mitmesugust tooni (vaata täpsema teabe saamiseks tõustandardit). Pea on kitsas ja väga peene koonuga ning kõrvad on kergelt volditud ja asetsevad kõrgel pea peal. Selgroog on kergelt nõgus ning niuetel selged kurrud. Kõnnak on kõrgesammuline ja vaba. Täiskasvanud Itaalia väikehurtade turjakõrgus on 32–38 cm ning kaal 3,6–4,5 kg.
See on armastusväärne koer, kellele meeldib kaisutamine osaliselt kiindumusest ja osaliselt vajadusest hoida ennast soojas. Itaalia väikehurdale sobib paremini varajane sotsialiseerimine, et ta aktsepteeriks kergemini uusi olukordi ja inimesi. Sellel koeral võib kiindumuse tekkimine aega võtta, aga kui sõprus on juba välja kujunenud, on ta suurepärane seltsiline.
Usutakse, et Itaalia väikehurt on pärit Egiptusest. Tegelikult on vaaraode hauakambritest leitud mumifitseeritud koeri, kes on väga sarnased tänapäevase tõuga. Roomlased tõid koera 6. sajandil eKr Vahemere piirkonda, kus see sai Kreeka ja Rooma aadlike lemmikuks. Tõug saavutas oma populaarsuse tipu 16. ja 17. sajandil, mil see paljusid õukondi kaunistas. Kuulsate omanike hulka kuuluvad Šotimaa kuninganna Mary I, Charles I, Friedrich Suur ja kuninganna Victoria. Võimalik, et Itaalia väikehurta on kasutatud jäneste jahtimiseks, aga teda aretati peamiselt seltsikoeraks.
