Flaami karjakoer on robustne, tugev ja kompaktne ning tal on jõuline, tugev ja karm välimus. Neil on paks karm sassis välimusega karvkate, habe, vuntsid ja puhmaskulmud. Värvuselt võivad need koerad olla kollakaspruunist mustani ja laigulised. Täiskasvanud emase turjakõrgus on 59–65 cm ja kaal 27–35 kg. Täiskasvanud isase turjakõrgus on 62–68 cm ja kaal 35–40 kg.
Heidutavale välimusele vaatamata on Flaami karjakoer tasakaalukas ja sõbraliku loomusega, sobides ideaalselt pere lemmikloomaks. Nad kaitsevad oma peret ja kodu, on võõrastega vaoshoitud, kuid mitte kunagi agressiivsed. Toas on nad vaiksed, rahulikud ja mõistlikud, pere vastu hellad ja lepivad teiste koerte ja lemmikloomadega, kui neid varakult sotsialiseerida ja tutvustada.
Tõu täpne päritolu on teadmata, kuid 17. sajandist öeldi kõigi kariloomadega töötavate koerte kohta bouvier (veisekarjus) ja igas piirkonnas oli koeral erinev nimi ja tüüp. Neid koeri hinnati karjaajajate ja valvuritena. Esimese maailmasõja ajal oleks see tõug peaaegu hävinud ja mõnede haruldasemate tüüpidega see juhtuski. Ainsatena jätkusid Flaami ja Ardenni karjakoerte liinid. Nii Prantsusmaa kui ka Belgia väidavad, et see tõug on neilt pärit. Tänu Belgia sõjaväe veterinaarile kapten Darbyle jäi see tõug püsima ka sõja-aastatel.
Flaami karjakoer on üsna elujõuline koer, aga nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Nendel koertel on eelsoodumus kõrihalvatuse tekkeks, mis põhjustab kähisevat hingamist ja hingamisraskusi.
Kutsikatena saavad Flaami karjakoerad piisavalt liikumist näiteks aias jooksmisest. Täiskasvanuna kohanevad nad kergesti pere loodud tingimustega, kuid peaksid päevas siis vähemalt tund aega tegutsema.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Flaami karjakoeral on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Selle tõu pealiskarv on rohke ja karmikarvaline ja peaks hoitama 6 cm pikkusena. Aluskarv on karm ja tihe. Nende karva peaks hooldama vähemalt kolm korda nädalas, pöörates erilist tähelepanu nende habemele ja vuntsidele, et seal ei oleks toidujäänuseid. Aluskarva peaks hoidma vilti minemast, et koeral oleks mugav olla. Pealiskarva peaks vähemalt kaks korda aastas karvavahetushooajal kitkuma (stripping).
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
