Habras ja pisike pomeranian on särava iseloomuga sõbralik koer. Pika pealiskarva, püstiste kõrvade ja paksu aluskasukaga karvapall meenutab miniatuurset rebast. Pomeraniane on mitmes kaunis värvitoonis, vaadake täpsema teabe saamiseks tõustandardit. Sõltuvalt kehaehitusest ja -tüübist võib täiskasvanud koera turjakõrgus olla 18–30 cm. Täiskasvanud isase ideaalne kaal on 1,8–2 kg ja emasel 2–2,5 kg.
Pomeranianid on elavad ja energilised väikesed koerad, kes on oma perele väga lojaalsed. Koerale meeldib, kui teda süles hoitakse ja temaga tegeletakse, kuid sellega ei tohiks liiale minna, sest ta peab ka oma enda neljal jalal hakkama saama. Häälekad pomeranianid on suurepärased valvekoerad. Hoolimata pomeraniani õrnast ja südamlikust iseloomust tuleb temaga väga ettevaatlik olla, eriti väikese laste läheduses, sest ta on küllaltki habras ning jalaluumurrud on tõule küllaltki omased.
Pomeranianid pärinevad suure tõenäosusega Arktika kelgukoertest ning on ilmselt keeshond'ide, hallide Norra põdrakoerte ja samojeedi koerte sugulased. Esimesed usaldusväärsed ülestähendused selle tõu kohta on pärit Pomeraaniast, Baltimaade-äärsest regioonist, ning ulatuvad 19. sajandisse, kuigi sel ajal olid need koerad palju suuremad (umbes 13 kg). Pesakonnad koosnesid umbes kümnest kutsikast ja peagi hakati eelistama kõige väiksemaid koerakesi. 19. sajandi keskpaigas oli tõug levinud ka teistesse Euroopa riikidesse ning 1888. aastal armus pomeranianidesse kuninganna Victoria, mis suurendas tõu populaarsust veelgi. Briti kasvatajad hakkasid seejärel aretama väiksema kasvu ning kohevama kasukaga koeri.
