Massiivse kehaehitusega bernhardiin on üks kõige kiiremini äratuntavaid tõuge. Nad on lihaselised koerad, kel on võimas, suursugune pea, ning kes on sujuvalt ja kiirustamata liikudes võimeline läbima väga karmi maastikku. Seda tõugu koerad võivad olla oranži, mahagoni-hallikaspruuni, punase-hallikaspruuni või valge kasukaga, millel on samades värvides laigud. Täiskasvanud isase turjakõrgus on vähemalt 75 cm ja emasel 70 cm. Nende kaal jääb vahemikku 68–91 kg.
Bernhardiini iseloomu võtab kokku fraas „õrn hiiglane“. Ta on hea huumorimeelega, usaldusväärne ja armastab pereelu. Bernhardiinid on väga lojaalsed koerad, kes hauguvad harva, kuid kaitsevad vajadusel nii sind kui sinu vara. Tavaliselt saavad nad teiste lemmikloomadega probleemivabalt läbi. Noori koeri tuleb juba varajases eas õpetada rihma mitte tirima, sest vanemana on seda kommet raske võõrutada.
Bernhardiin on oma tõu nimetuse saanud Suure Sankt Bernhardi kuru kloostri järgi, mille asutas 980. aastal St Bernard de Menthon pelgupaigaks teekäijatele, kes üritasid ületada Alpe Šveitsi ja Itaalia vahel. 1707. aastaks mõistsid kurnatud mungad, et suurepärase haistmismeelega, tugevad, tõule omase hea suunatunnetuse ja veekindla kasukaga koerad on rändajate päästmiseks paremini varustatud ning hakkasid aretama tõugu, millele andsid nimeks Alpi mastif. Rahvas hakkas rääkima lugusid suurepärasest päästekoertest, kellest üks kuulsamaid oli Barry, kes päästis 40 inimese elu.
Bernhardiinide kõige levinumad tõsised terviseprobleemid on erinevad luuhaigused, sh. luuvähk, epilepsia ja südameprobleemid. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ning puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (liigesehaigused, mis võivad põhjustada valu ja liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Bernhardiini kutsikaid tuleb treenida järk-järgult, et nende kasvavaid luid ja õrnu kudesid mitte liigselt koormata. Ka täiskasvanud koerte puhul tuleb jälgida, et liikumise koormust tõstetakse tasapisi. Samas ei vaja nad oma suuruse kohta palju tegevust – täiskasvanud koer peaks päevas liikuma tunnikese.
Hiigelkasvu koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras vitamiine ja mineraale, mis toetavad nende liigeseid ja kõhri. Bernhardiinil on eelsoodumus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Riski aitavad vähendada tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid.
Bernhardiinil on kahte tüüpi kasukat – sile ja karm. Sile kasukas on lühikarvaline ning karm pikakarvaline. Kasuka hooldamine pole keeruline, kuid karva, mida harjata, on väga palju! Lahtiste karvade eemaldamiseks tuleb neid mitu korda nädalas harjata või kammida. Nende kõrvad tuleb puhtana hoida ja regulaarselt silmi kontrollida, seda eriti koerte puhul, kel on lontis silmalaud. Bernhardiinid on puhtad loomad, kuid nad kipuvad ilastama.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
