Bretooni spanjel on jässakas keskmise suurusega koer, kellel on keskmise pikkuse karv, mis võib olla oranž ja valge, maksapruun ja valge, must ja valge, kolmevärviline või kimmel (värviliste ja valgete karvade segu). Täiskasvanud isase Bretooni spanjeli turjakõrgus on 48–51 cm ja emasel 47–50 cm. Täiskasvanud koera kaal on 14–18 kg.
Bretooni spanjel on Prantsuse jahikoer, kes saaki jahib, sellele osutab ja selle ära toob (hunt, point, retrieve ehk HPR). Nime on ta saanud Bretagne'i piirkonna järgi, kus ta aretati. 19. sajandi keskel tõid põldpüüd ja metskurvitsat jahtivad briti aadlikud oma pointerid ja setterid Prantsuse valdustesse, keda seal kohalike linnukoertega ristati. Usutakse, et Bretooni spanjel, tänapäeval Prantsusmaal üks populaarsemaid linnukoeri, on segu Gordoni setterist, Inglise setterist ja Prantsuse Fougères' spanjelist.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka Bretooni spanjelil esineda erinevaid pärilikke silmahaigusi ja puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis võib põhjustada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Aeg-ajalt esineb sellel tõul ka epilepsiat.
Energiline ja suure vastupidavusega Bretooni spanjel vajab päevas kaks tundi või enam tegevust. Ta vajab nii füüsilist kui ka vaimset tegevust ja tema mitmekülgsus annab võimaluse treenida teda nautima kõiki koertespordialasid – flyball'ist (takistusteraja läbimine ja tennisepalli ära toomine) välikatseteni.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Bretooni spanjelil on sirge või kergelt laineline keskmise pikkusega karv, esineda võib pikemaid sulgjaid karvu esijalgadel, suuremal hulgal ka tagajalgadel. Harjamisest paaril korral nädalas peaks piisama. Kõrvu peaks kontrollima igal nädalal ja neid vajadusel puhastama.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
