Jaapani akitad on suured ja võimsad koerad, kes on iseloomuga ja väärikad. Nende uhket peahoiakut ning asendit võimendavad nende väiksed kõrvad ja tumedad silmad. Nende punased-kollakaspruunid, seesamitooni, hallikaspruunid ja valged paksud ning luksuslikud kasukad loovad silmatorkava pildi. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 64–70 cm ja emastel 58–64 cm. Nende kaal on vahemikus 34–50 kg.
Need on tugevad koerad – nii kehalt kui ka iseloomult – ning ei ole soovitatavad algajatele omanikele. Nad vajavad kogenud kasvatajat ning varast ja pidevat sotsialiseerimist ja koolitamist. Aga nad on oma perele väga lojaalsed. Tänu oma julgusele on nad head valvekoerad, kes ei haugu liiga palju. Nende jahiinstinkt on tugev ning seda tuleb alati meeles pidada.
Akita on kõigist jaapani tõugudest suurim ning aretati algselt Akita provintsis 17. sajandil. Mõned usuvad, et tõug aretati algselt metssigade, hirvede ja mustkarude jahiks, aga teised arvavad, et koeravõitlusteks. Aga kui Jaapani (ja Euroopa) koertevõistlused kadusid, hakati neid koeri kasutama jahipidamiseks. 19. sajandi lõpul imporditi teisi tõuge, mistõttu Jaapani tõugude populaarsus langes. Seejärel moodustati Jaapani koerte säilitusühing, mille eesmärk oli säilitada Jaapani tõud, mis kõik olid kuulutatud riiklikeks mälestisteks.
Nagu paljude tõugudega, võivad ka Jaapani akitad kannatada pärilike silmahaiguste ja puusa düsplaasia alla (seisund, mis võib tekitada liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
Et püsida lihaselisena, vajab akita palju tegevust. Kui on vaja mõnel päeval jalutuskäik ära jätta, lepivad nad sellega ilma tülita. Ei tohi unustada, et need on jahikoerad, ning kui neil lubatakse vabalt joosta, peab olema väga ettevaatlik.
Suured koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras toitained, sh vitamiine ja mineraale. Jaapani akital on kalduvus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad seda riski vähendada.
Karva tuleks kaks või kolm korda nädalas hoolikalt hooldada, et see näeks kaunis välja, ning kaks korda aastas karvavahetuse ajal tuleks kasutada topelthammastega metallist kammi.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
