Keskmist kasvu koera kehaehituse proportsioonid viitavad jõu, kiiruse ja vastupidavuse sobivale vahekorrale. Kahekihilise, keskmise pikkusega kasuka, püstiste kõrvade ja koheva sabaga Siberi husky võib olla eri värvi ja erinevate märgistega, nii valge kui erilise mustriga. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 53–60 cm ja emaste 51–56 cm. Täiskasvanud isaste kaal on 20–27 kg, emaste 16–23 kg.
Tõug on tuntud oma hea iseloomu poolest ning kuna husky'd armastavad väga inimesi, ei ole nad loomu poolest head valvekoerad. Nad armastavad ning vajavad seltskonda ning neid ei tohiks pikaks ajaks üksi jätta, sest nad võivad sellisel juhul hakata asju lõhkuma. Nad on õnnelikud teiste hästi sotsialiseeritud koerte seltskonna üle, kuid nad on väga head jahikoerad, seega teiste lemmikloomadega kokkupuutumisel peab olema ettevaatlik ning koera õpetama. Kuigi nad ei haugu väga sageli, meeldib neile vahel niisama uluda.
Siberi husky'sid kasutasid Siberis Kolõma jõe ääres elavad tšuktšid 19. sajandil. Tõu suurepärane iseloom on ilmselt tšuktšide hea kohtlemise vili. Kuna koerakelgud olid tollal peamised transpordivahendid, olid husky'd kohalikele väga olulised. Esimesed Siberi husky'd saabusid Alaskale 20. sajandi alguses tšuktšide nime all. Samal ajal muutus populaarseks kelkudega võidusõit ning husky'de kiirus hämmastas ja inspireeris Ameerika Ühendriikide võidusõitjaid. Umbes tol ajal nimetasid ameeriklased tõu ümber Siberi husky'ks.
