Keskmist kasvu koera kehaehituse proportsioonid viitavad jõu, kiiruse ja vastupidavuse sobivale vahekorrale. Kahekihilise, keskmise pikkusega kasuka, püstiste kõrvade ja koheva sabaga Siberi husky võib olla eri värvi ja erinevate märgistega, nii valge kui erilise mustriga. Täiskasvanud isaste turjakõrgus on 53–60 cm ja emaste 51–56 cm. Täiskasvanud isaste kaal on 20–27 kg, emaste 16–23 kg.
Tõug on tuntud oma hea iseloomu poolest ning kuna husky'd armastavad väga inimesi, ei ole nad loomu poolest head valvekoerad. Nad armastavad ning vajavad seltskonda ning neid ei tohiks pikaks ajaks üksi jätta, sest nad võivad sellisel juhul hakata asju lõhkuma. Nad on õnnelikud teiste hästi sotsialiseeritud koerte seltskonna üle, kuid nad on väga head jahikoerad, seega teiste lemmikloomadega kokkupuutumisel peab olema ettevaatlik ning koera õpetama. Kuigi nad ei haugu väga sageli, meeldib neile vahel niisama uluda.
Siberi husky'sid kasutasid Siberis Kolõma jõe ääres elavad tšuktšid 19. sajandil. Tõu suurepärane iseloom on ilmselt tšuktšide hea kohtlemise vili. Kuna koerakelgud olid tollal peamised transpordivahendid, olid husky'd kohalikele väga olulised. Esimesed Siberi husky'd saabusid Alaskale 20. sajandi alguses tšuktšide nime all. Samal ajal muutus populaarseks kelkudega võidusõit ning husky'de kiirus hämmastas ja inspireeris Ameerika Ühendriikide võidusõitjaid. Umbes tol ajal nimetasid ameeriklased tõu ümber Siberi husky'ks.
Siberi husky on üldiselt terve ja vastupidav tõug. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ja mõnikord puusaliigese düsplaasiat (seisund, mis põhjustab liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.
See tõug tahab väga palju liikuda, kuid ta peab seda tegema ohutul, piiratud alal või rihma otsas, sest neil on tugev tung vabalt joosta ning nad ei pruugi kutsumise peale tagasi tulla. Selle koeraga peab olema kõrge ja tugev tara, sest nad võivad väga kõrgele hüpata. Täiskasvanud Siberi husky peab igapäevaselt üle kahe tunni liikuma ning tal peab olema võimalus vabalt joosta.
Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.
Kasuka eest hoolitsemine on eriti lihtne: harjake ja kammige seda kaks või kolm korda nädalas ning karvaajamisperioodil tehke seda igapäevaselt. Tegemist on väga puhta tõuga, kel puudub või on vähene „koeralõhn“.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
