Suurel lihaselisel ja võimsal mastifil on lai pea ja keha, võimas kehaehitus ning üsna laia vahega jalad. Täiskasvanuna on tema turjakõrgus umbes 72–80 cm ning kaal kuni 73 kg. Tema lühike karv võib olla aprikoosikarva, kollakaspruun või hallikaspruun.
Rahulik koer, kes armastab oma perekonda; mastif on valvekoeratõug ja võõraste suhtes ükskõikne. Kui perekonnas on lapsed, on ta südamlik ja kiindunud, aga ainuüksi tema suurus võib põhjustada juhuslikke õnnetusi, kui väikesed tema teel ees juhtuvad olema. Sellel põhjusel sobib ta paremini kodusse, kus on suuremad lapsed.
Ühena vanadest tõugudest on mastifi-sarnased koerad Ühendkuningriigis tuntud juba enne Rooma aegu. Maa vallutanud roomlased võtsid nad omaks ning kasutasid neid gladiaatoritena areenidel. Mastif on populaarne sõjakoer ning arvatakse, et Saksa-Rooma riigi keiser Karl V kinkis kuningas Henry VIII-le armee suurendamiseks 400 mastifit. Tõugu on kasutatud ka nii härgade ja karudega võitlemisel kui ka valvekoerana.
Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda erinevaid pärilikke silmahaigusi ning puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (liigesehaigused, mis võivad põhjustada valu ja liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid. Neil on ka eelsoodumus kindlat tüüpi põiehaigusele ja probleeme põlvede sidekoega (ristatisideme haigus).
Mastif vajab päevas umbes tund aega tegevust ning kaldub olema üsna laisk, nautides tukkumist mugavas ja soojas kohas. Noorena ei tohi teda üle treenida, kuna tõul on kalduvus luustikuprobleemide tekkeks, mida võivad kasvaval koeral süvendada liigeste ja luude ülekoormamine.
Hiigelkasvu koeratõud on suurema isuga ning vajavad väiksemate koertega võrreldes teistsuguses vahekorras vitamiine ja mineraale, mis toetavad nende liigeseid ja kõhri. Mastifil on kalduvus puhituste ja maoprobleemide tekkeks. Tihedamad toidukorrad ja väiksemad portsjonid aitavad riski vähendada.
Lühike kasukas on kaeluse piirkonnas (kaelal ja õlavöötmel) karmim ning vajab väga vähe tähelepanu; üks kord nädalas harjamisest peaks piisama.
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.
