Põlluspanjel

Põlluspanjel on aktiivne koer, kes veedab hea meelega aega õues ja maal. Koduses keskkonnas on ta loomult rahulikum ja lõõgastunum kui mõned teised spanjelitõud ning on armastava ja suhtlemisalti loomusega.

Põlluspanjeli päritolu ulatub umbes 150 aasta taha, kui nad aretati kokkerspanjeli ja suurema Sussexi spanjeli ristamisel. Arvatakse ka, et põlluspanjelit viimistleti veelgi, kasutades ka teisi piirkonna spanjeleid, nagu Iiri veespanjelit, ja võib-olla isegi basset hound'i. Nad ei ole kunagi olnud nii populaarsed näituse- ja töökoerad nagu kokker- ja springerspanjel, ning on aja jooksul elanud üle mitu populaarsuse langust. Neid peetakse Ühendkuningriigis haruldaseks ja ohustatud tõuks.

Põlluspanjel on üldiselt vastupidav tõug. Nagu paljudel teistel tõugudel, võib ka neil esineda pärilikke silmahaigusi ning puusa- ja küünarliigese düsplaasiat (liigesehaigused, mis võivad põhjustada valu ja liikumisprobleeme). Enne aretamist on oluline kontrollida koerte silmi ja hinnata puusaliigeseid.

See maakohti armastav aktiivne koer vajab päevas üle kahe tunni liikumist. Mitmekülgse koerana naudib ta enamikke tegevusi, tingimusel, et ta on koos oma perega ning nii vaimselt kui ka füüsiliselt aktiivne.

Koera toidus peab olema õiges vahekorras kõiki peamisi toitaineid, samuti peab alati saadaval olema värske vesi. Oluline on ka regulaarselt koera kehaseisundit hinnata, et hoiaksid koera ideaalses vormis. Samuti on vaja meeles pidada, et koera tuleb toita vähemalt kaks korda päevas ja järgida tema konkreetse toidu manustamise juhiseid.

Keskmine/pikk kasukas on katsumisel siidine, kuid samas väga praktiline, olles tihe ja veekindel, kaitstes nii töötavat koera ilmastikutingimuste ning keskkonna eest. Koera kasukat tuleks harjata paar korda nädalas ja erilist tähelepanu tuleb pöörata sulgjatele karvadele, mis võivad muidu pulstuda. Koer tuleb pärast jalutuskäiku üle vaadata ja eemalda karvadesse jäänud sodi.

Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.